Postmodernistlik kirjandus

Postmodernistlik (ladina keeles post ehk järel) kirjandus on kirjandusvool, mis järgneb modernismile.

Postmodernse mõtteviisi aluseks on modernismi mõtete hülgamine. Postmodernsuse pooldajad väidavad, et kõik on pidevas muutumises. Postmodernism keskendub eelkõige vormile, usust kunstiteose sõltumatusele ning eristuse rõhutamisele kõrge kunsti ja madalkultuuri vahel.^[1] Ihab Hassani^[2] toob välja, et postmodernismi iseloomusõnadeks sobivad avatud või antivorm, mäng ja juhused. Lisaks kaasneb postmodernismiga sageli ka info pealiskaudsus, vääruste ja hoiakute eiramine, intertekstuaalsus, kõikelubatavus, mitterealistlik arusaam ning tegurid, mis hõlmavad kogu kaasaegset elustiili ja inimtegevuse eripärasid. Lisaks sellele lähtutakse seisukohast, et kellelgi ei saa olla kõikehaaravaid teadmisi.^[3]

Tihtipeale aetakse modernism ja postmodernism segamini, sest nende vahele pole kerge joont tõmmata, kuna neil on palju ühiseid jooni. Mõlemat ajastut iseloomustavad urbanism, erootika ja kõrgtehnoloogia^[2]. Postmodernismiga kaasneb tume realism, mis hõlmab vormilist nihet ja muutust keelekasutuses. Teostes esinevad tegelased, kes eiravad ühiskondlikke norme, kasutavad vägisõnu ning neid kohtab ka vägivaldsetes sündmustes.^[4]

Postmodernismi arenemisel suureneb eluläheduse roll. See tähendab, et otsitakse võimalusi kergemaks kirjutamislaadiks ning loodavad tekstid ei järgi suurel määral kehtestatud põhimõtteid ja seisukohti. Postmodernistlike teoste iseloomujoonteks on erinevuste esiletõstmine ning reeglitele ja kategooriatele tähelepanu juhtimine.^[3]